Õpetajate leht: Uskumatud lood teiselt poolt piiri

27.11.2015

„Kõnetamine” võiks olla selle raamatu märksõnu, sest selles on peatükke, mis kõnetavad nii noori kui ka vanu. Või selliseid, mis kõnetavad noori, ja selliseid, mis kõnetavad vanu.

Raamat „Tema isiklik venelane” ei ole Ene Hionilt esimene, mida mu silmad näinud on, sestap arvasin, et oskan juba pisut aimata, mis mind seda avades ees ootab. Kui aga kaane sulgesin, olin veendunud, et ega ikka osanud küll.

Raamat juba algas nii kaasahaaravalt, et esialgne plaan viis minutit soojas toas vihma varjus kirjutisega tutvust teha lõppes pikemaks veninud pausiga, et peatükk jumala eest pooleli ei jääks.

Palju uut ja üllatavat

Minu kui noore inimese jaoks on teoses palju uut. Jah, ma püüan maailmapoliitikaga enam-vähem kursis olla ning olen lugenud, kuulnud ja telerist näinud, kuidas meie suures naaberriigis asju aetakse, aga et neid niiviisi aetakse, oli mulle ikkagi suur üllatus. Nimelt on autor näidete abil kirjeldanud Venemaa võimu, üleolekut oma rahva suhtes, enesekesksust.

Et päriselt ka võtab riik enesele õiguse lülitada näiteks üks telekanal välja, sest „operaatori arvates ei olnud otsesaates esitatud küsimus sünnis”. Või et inimene pannakse vanglasse seepärast, et ta ilmus presidendiga kohtumisele džempris ja ilma lipsuta. See käinud aga presidendile au pihta. Pealegi olevat mees liiga pikk ning president ei salli silmaotsastki pikka kasvu mehi. See oli muidugi ühe oivaliselt informeeritud daami versioon sellest, miks Mihhail Hodorkovskile 14-aastane vanglakaristus määrati.

Teosest ei puudu ka endised luureohvitserid ega mitmed poliitikud ja nende omavahelised kemplemised. Kohati tundub, et USA poliit­sari „Kaardimaja” on selle kõige kõrval köki-möki.

Poliitilisele i-le paneb täpi autori viide raamatu lõpus: „Suurepärane tulemus, Vladimir!” ütleb selle kõige kohta New York Timesi kolumnist Thomas Friedman. „Riik, kelle tulevikku Putin kõige rohkem ohustab, on Venemaa.”

Mitte ainult poliitikast

Aga „Tema isiklik venelane” ei ole ainult poliitika. Saame ka teada, mis põhjusel ja kellega autor esimest korda abiellus või kuidas ta kursuseõega Musta mere ääres käis. See on muidugi omaette huvitav lugu, kuidas juhuslikult leidsid noored neiud öömaja rannakoristaja juures, kes neile öö läbi lugusid rääkis.

Ja oli, millest rääkida, sest tema isa oli vene kirjaniku Maksim Gorki kasupoeg. Need pea 30 lehekülge möödusid ka minul pimeda Šotsi ranna ühes lobudikus, sest olukirjeldus lihtsalt haarab lugeja enesega kaasa.

Üleüldse on Hioni isiku- ja olukirjeldused kadestamisväärsed. Kui oskaks isegi niiviisi, taban end pidevalt mõttelt. Siinkohal pean vajalikuks näidet raamatust endast, kuidas autor elas kaasa ühe Vene linna valimistulemustele: „Tuhandete kilomeetrite kaugusel Pääsküla raba ääres kargavad minu silme ees ekraanil tolle Vene linna valimistulemuste protsendid. Mu käed on arvutiekraani kohal, et pärast võidu kuulutamist saata õnnitlus Vabatmehe meeskonnale. Kuid seal kauges paigas pole ikka veel selgust. Tõmban salli õlgadele ja lükkan kohe ära. Hammustan õuna ja panen kõrvale. Valan kruusi teed ja unustan seda juua. Silmad kipitavad. Venemaa näitab kohalike valimiste tulemusi siia-sinna, üles-alla, edasi-tagasi. Pidage vastu, sõbrad! Ja siis ja siis ja siis …”

Tunnete ju, kuidas pinge muudkui kasvab ja kasvab ning endalgi lähevad käed märjaks!

Hea mälu või kujutlusvõime?

Imetlema paneb ka autori mälu. Nimelt on Hion noorena Moskvas ülikoolis käinud. Tolleaegsed seigad on tal detailselt meeles, loomulikult ka edaspidised. Ma ei usu, et suudaksin enese ülikooliaega nii detailselt meenutada, kuigi see oli alles viis aastat tagasi. Võib-olla on siinkohal tegemist ka ilukirjandusliku pettega. Kui, siis on see pete väga veenev.

Autori huvi Venemaal toimuva vastu peegeldub igatahes igas leheküljes, lauses ja sõnas. Sest kõiki venelasi, kellele peatükkides tähelepanu pööratud, ta ju ometi ei tunne. Kuid ta on uurinud ja puurinud ning esitanud kogutud andmete abil põhjaliku ülevaate, mida lugedes ei usukski, et autoril isiklik side kirjeldatava isikuga puudub.

Ühel hetkel taban ennastki mõttelt, kas mul on mõni isiklik venelane. Tean ja tunnen ju ikka mõnda ja lugusidki oleks rääkida, aga mitte selliseid, mis võiks teisigi kõnetada.

Aga just „kõnetamine” võiks olla üks selle raamatu märksõnu, sest selles on peatükke, mis kõnetavad nii noori kui ka vanu. Või selliseid, mis kõnetavad noori, ja selliseid, mis kõnetavad vanu. Iga vanusegrupp leiab oma.

Mõni peatükk kujunes mulle raskeks ja seetõttu ka igavapoolseks, sest taustateadmine puudus, aga ülejäänuid see-eest ahmisin. Ja sain veel kord imestada, mis elu seal teispool piiri elatakse. Nii mõnegi teema juures vabanesin järjekordsetest silmaklappidest.

Teele Üprus

Allikas: http://opleht.ee/2015/11/uskumatud-lood-teiselt-poolt-piiri/


Tagasi