Raamatuklubi: Maria Tilk “Minu isa Gunnar Aarma”

Vaatamata eelarvamusele Aarma ja tema idamaise filosoofia suhtes oli tema tütre kirjutatud raamat mõnus lugemine ja minu respekt GA suhtes tõusis kõvasti.
GA isa töötas end ise üles, Eesti aja lõpus olnud ta tekstiilivabrikandina üks rikkamaid mehi Eestis. Samas väärtustas ta väga haridust ja Gunnar käis peale Westholmi nii Tartu ülikoolis kui Oxfordis ja Sorbonnes, täiendas end Pariisi ja Jena ülikoolides. Töötas ja reisis Euroopas siin-seal. Tegi ajakirjanikutööd, ronis enne sõda igasugustesse pingekolletesse. Mulle avaldas muljet, kuidas ta Hispaanias reisis koos Maroko mässulistega ja pildistas salaja nööpaugukaameraga, kuidas tüübid õhtul lõkke ääres nahkkottidest maharaiutud pead maha valasid, iga pea maksis head raha. Selle fotoreportaaži eest teenis Aarma sellise honorari, et ostis endale auto..
Hea elu sai muidugi sõja ajal otsa ja neid Gulagi vangilaagreid ja surmamõistetutega koos veedetud aastaid tal ikka kogunes. Õnneks saatis GA-d pühapäeval sündinud inimese hea õnn, nagu ta ise väitis ja ta pääses igalt poolt.
Sai Venemaal oma asumisele saadetud naise ja lastega kokku, tulid Eestisse tagasi ja elasid perega veel pika tiheda elu siin. Kõikvõimalikke seiklusi ja kummalisi vahejuhtumeid jagus igasse eluperioodi.
Pikalt mõtlesin, mis jõud see on, mis teda kõik need aastad hoidis. Kas tema enda vankumatu vaimujõud, tohutu haritus ja elukogemus, lihtsalt hea õnn või usk. Kristlust ta ei pooldanud, uitas hoopis teadvuse kõrgematel tasanditel tegeledes jooga-õpetuse ja budismiga. Mulle väga ei meeldi kannatuse-õpetus, et kannatused teevad inimese targemaks ja kasvatavad isiksust. Aga sellest lähtudes võib ehk saatuselööke tõesti hõlpsamini taluda…
Aga jah, ääretult põnev elukäik inimesel. Kahju, et ta ise oma elulooraamatu kirjutamise juures ei saanud olla.

POSTITAS RITSIK

Allikas: http://raamatuklubi.blogspot.be/2011/04/maria-tilk-minu-isa-gunnar-aarma.html