Õpetajate leht: Kuidas aidata sõltlast ja armastada iseennast?

Sõltlasi on palju ja nende arv kasvab, aga hoopis rohkem on neid armastavaid ja neist hoolivaid inimesi. Mida saavad nad joodiku, narkomaani või vägivaldse kaaslase heaks ära teha? Või oleks neil targem hoopis endast hoolida ja sõltlase abistamise asemel oma elu uuesti üles ehitada?

Mõiste „sõltlane”, nagu ka „enesearmastus”, on uue aja produktid. Sõltlasteks klassifitseeruvad joodikud, narkomaanid, üle- ja alasööjad, ostlejad, raha- ja töö-, arvuti-, seksi- ja kasiinohullud jne. Kirju seltskond, aga kõik nad paigutuvad ühe mütsi alla.

Neid ühendavad teatud tunnused, mis annabki õiguse kasutada „sõltlase” mõistet. Teadmiseks neile, kes tahavad guugeldada: inglise keeles on sõltuv addicted, saksa keeles süchtig, soome keeles riippuvainen ja vene keeles зависимый.

Mis teeb sõltlaseks?

Sõltlasel on vähemalt kolm tunnust, kusjuures viimasel on nähtuse avamisel otsustav tähendus. Esiteks teeb sõltlane midagi, mis pakub talle suurt naudingut. Näiteks joob alkoholi, tõmbab suitsu, mängib öö läbi arvutimänge jms. Narkootikume kutsutakse isegi mõnuaineteks. Mõnud tekitavad sõltuvuse, sõltuda millestki on mõnus.

Teiseks on naudingut pakkuval tegevusel tendents kasvada, tugevneda, suureneda, võtta üha rohkem aega. Naudingu saamine muutub korduvaks, tekivad teatud harjumused. Saadavad naudingud panevad veelgi sagedamini jooma või töötama.

Tekivad sundmõtted ja -käitumine. On tähtis teada, et teatud momendist kaob kontroll sellise tegevuse üle. Mõnus tegevus imeks inimese nagu enda sisse, oleks nagu mäest alla veerev kasvav lumepall. Lumepall ei kontrolli ennast. Selles tunnuses – vabaduse kadumises − on juba hoiatusmärke, erinevalt esimesest, mis tundus olema läbinisti positiivne.

Kolmas ja sõltuvuse kõige tähtsam tunnus on mõnusa tegevuse muutumine ennasthävitavaks. Sõltuv tegevus vangistab inimese. Hea muutub halvaks, purustavaks jõuks. Siin tuleb ilmsiks sõltuvuse negatiivne iseloom.

Elu sõltlasega

Sõltlasi on palju ja nende arv kasvab, aga hoopis rohkem kui sõltlasi on neid armastavaid ja neist hoolivaid inimesi. Candace Plattori raamat „Armastades sõltlast. 10 esmast nõuannet sõltlast armastavale inimesele” ongi kirjutatud mitte niivõrd sõltlastele, kuivõrd neile, kes suhtlevad sõltlasega.

Sõltlast armastada ei ole kerge. Tõepoolest, kuidas olla või mida ette võtta joodiku, narkomaani või vägivaldse mehega?

Candace Plattor töötab psühhoterapeudina inimestega, kel on lähisuhted sõltlasega – narkomaani, rahaliigkulutaja, internetis naisi otsijaga vms. Kuigi ta tegutseb Kanadas Vancouveris, on temaga võimalik suhelda ja temalt abi küsida, aga ka raamatu peab läbi lugema.

Raamatus antakse kümme esmast nõuannet inimesele, kes armastab sõltlast. Keskne on viies nõuanne, kus kutsutakse üles vahet tegema aitamisel ja kaasaaitamisel. Raamatus on „enabling” tõlgitud „kaasaaitamiseks”. Minu meelest oleks olnud parem kasutada sõna „võimaldama” või isegi „õigustama”: „võimaldan mehel olla joodik või õigustan mingil moel tema joomist”. Või oleks selline tõlge olnud liiga otsene: milline naine ütleks, et võimaldab mehel olla joodik, narkomaan, isegi vägivallatseja?

On loomulik aidata lähedast sõltlast. Kardetakse, et kui ei aita, siis lõpetab sõltlane halvasti. Näiteks võtab üledoosi või kaotab kogu raha kasiinos. Nii „aidatakse” sõltlast rahaga, lubatakse tal elada oma kodus, ostetakse talle süüa.

„Aidatakse” on jutumärkides, kuna õigem on kasutada sõna „võimaldatakse” osta narkootikume või laenatakse raha kasiinos mängimiseks. Üritatakse ju tekkinud olukorda meeleheitlikult paremaks muuta.

Lähedase suurim soov on, et selline õudusunenägu kord lõppeks. Olukorra teeb keeruliseks see, et tavaliselt varjatakse sõltlase sellist „aitamist”. Ei jagata oma muret isegi lähedastega.

Sellist „aitamist” nimetatakse sõltlase päästmiseks. Tehakse kõike, mida sõltlane nõuab. Selline „aitamine” sõltlast ei aita − ebaterve kaasaaitamisega võimaldab sõltlane edasi olla. Sõltlast armastav inimene aitab sõltuvusel tugevneda.

Kuidas ära tunda, et sa ei abista sõltlast, vaid võimaldad tal edasi olla sõltlane või isegi süvendad tema sõltuvust?

• Varjan toimuvat teiste eest – tegemist on peresaladusega.
• Olen tüdinenud ennast teistele jagamast, saamata midagi vastu.
• Kogetav lähisuhe muserdab.
• Peidan negatiivseid emotsioone, kuna sõltlane võib vihaseks saada.
• Selle asemel et tegelda probleemi lahendamisega, veenan ennast, et asi polegi nii hull.
• On kahju iseendast, et olen sellise supi keetnud.
• Pean ennast heaks inimeseks, kuna sean teiste vajadused enda omadest ettepoole.

Oma õnne sepp

Kas enesearmastus on ilus ja hea? Selle küsimusele on raske vastata. Küsin, kas kooliõpetaja võiks või peaks ennast armastama? Milline koht on enesearmastusel ja enese eest hoolitsemisel meie väärtuste süsteemis?

Kui suures maailmas lõpeb inimestevaheline suhtlemine väljendiga „take care of yourself”, siis meil öeldakse tšau jne. Iseendale suunatud tegevused oleksid nagu keelatud või teisejärgulised, mis ei pea suhtluses peegelduma.

Enesearmastus, enda eest hoolimine aetakse sageli segi isekuse, egoismiga. Enesearmastus ja isekus on aga vastandid. Isekus on ahnuse erivorm, sisaldades püsivat ebastabiilsust ja rahuldamatust. Isekas ei armasta iseennast ja veel vähem teisi. Raamatu autor rõhutab, et enesearmastus on sõltlast abistava käitumise eeldus. Iseennast armastav, endast hooliv inimene vastutab oma tegevuse tagajärgede eest. Suhted teiste inimeste ja maailmaga saavad alguse suhtumisest iseendasse ja alles siis teise, mitte aga vastupidi.

Iseennast armastavat inimest iseloomustab loomulikkus, soojus, adekvaatne enesehinnang, ta usub enda võimetesse. On võtnud 100% vastutuse oma elu eest; ütleb „mina teen, olen, vastutan”. Ta on enesekindel ja teab enda vajadusi.

Mulle tundub, et psühhoterapeut Plattori nõuanded on kasulikud mitte ainult sõltlast armastavale inimesele, vaid ka teistele. Kas olete mõelnud, et soovitus panna hädaolukorras hapnikumask pähe kõigepealt iseendale ja alles siis teisele on üldisema iseloomuga? Ennast tuleb kõigist teistest ettepoole seada. Autor vaatleb enesehoolde mitmeid tasandeid, alates füüsilisest kuni hingeliseni.

Veel üks Robert A. Heinleini soovitus, mis kulub marjaks ära õpetajale, aga ka mulle isiklikult: „Ära kunagi ürita siga laulma õpetada; raiskad vaid oma aega ja ajad sea tigedaks.” Viisakamas vormis öelduna: te ei saa valitseda ega „parandada” teist inimest, nii et lõpetage isegi üritamine.

Ühelt poolt tundub autor pessimistlik, aga teisalt optimistlik – endast hooliv inimene võib oma elu uuesti üles ehitada. Tean juhtumit, kus naine, kes oli elanud aastaid vägivaldse mehega, sai sellega hakkama. Vabanes mehest ja vanast korterist, ostis uue elamispinna, vahetas töökohta jne.

Vanad eestlased ütlesid, et igaüks on oma õnne sepp. Õnnelik sepp aga hoolib endast ja hoolitseb enda eest.

Voldemar Kolga
Psühholoog

Allikas: http://opleht.ee/2016/12/kuidas-aidata-soltlast-ja-armastada-iseennast/