Kesknädal: Multitalent Hardi Tiiduse lugu

05.02.2014

Möödunud sajandi viimasel kolmandikul oli Eestis vähe neid, kes poleks teadnud Hardi Tiidust, sest sedavõrd tihti võis tema häält kuulda raadios ja näha teda teleriekraanil. Seda eelkõige seoses populaarse raadiosaatega “Mnemoturniir” ja erinevate nimetuste all toimunud televiktoriinidega, mida Valdo Pandi algatusel hakati kutsuma mälumängudeks; tänapäeval aga nendest saanud kilvad.
Veelgi enam kasvas Hardi Tiiduse populaarsus, kui ta oma saatesarjas “Vana hõbe” hakkas käsitlema antiikmaailmas toimunut. Saatepealkirjast sai Tiiduse enda hüüdnimi, kuna tema iseloomulik habe aegapidi „hõbedaseks” muutus.

Nooruseunistused ja karm tegelikkus

Kuigi Hardi Tiidus oma elulugu süstemaatiliselt kirja ei pannud, jättis ta maha piisavalt palju nii kirjalikke märkmeid kui ka suulist teavet, et tema kolleegil raadiotöö päevilt Toivo Tootsenil on õnnestunud selle põhjal kokku panna raamat, mis kannab pealkirja “Vana Hõbe”. Seejuures kasutab Toivo Tootsen seda võtet, mida rakendas Hardi Tiiduse poolt eesti keelde tõlgitud raamatu “Mina, Claudius” autor Robert Graves, s.t nagu oleks kogu tekst kirja pandud või linti loetud nimikangelase enda poolt. See on õnnestunud võte, mis koostaja isiku varju jätab ja Hardi Tiidust veelgi enam fookusse seab.

Raamatus avaneb pilt mitmekülgselt andekast inimesest, kellest võinuks soodsates oludes saada tunnustatud muusik, keelemees või ajaloolane. Juba lapse- ja koolipõlves õppis ta iseseisvalt mängima mitut pilli, luges palju ja omandas mitu võõrkeelt. Paraku ei soovitanud isa pojal muusikat õppima minna, sest see ei taganud toona kindlust tulevikuks. Nii sai Hardist pärast gümnaasiumi lõpetamist Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna tudeng, kuid aeg ei võimaldanud sel erialal diplomit omandada. Vahele tuli Teine maailmasõda. Hardi Tiidus mobiliseeriti Punaarmeesse, kus ta läbi Leningradi blokaadi jõudis lõpuks Eesti Laskurkorpusesse.

See periood on Hardi Tiiduse biograafias üks komplitseeritumaid, sest ta ei teeninud Laskurkorpuses kuigi kaua lihtsõdurina, vaid ülendati peagi poliittöötajaks ehk mugandatud keelepruugis – politrukiks. Samas aga ilmnes Hardi võimekus meelelahutajana, ja temast sai diviisiklubi juhataja, kes korraldas väeosades sõdurite meeleolu tõstmist. Seal esinesid ka tagalas viibivad professionaalsed näitlejad ja muusikud, sh Paul Pinna, Georg Ots, Raimond Valgre jt.

Hardi Tiidus ise hakkas looma ja esitama populaarsetel lööklauluviisidel kupleesid, milles pilati Hitlerit ja tema nurjuvaid sõjaplaane.

Populaarsuse tagasid andekus ja vaimukus

Pärast sõja lõppu pühendus Hardi Tiidus veel rohkem ühele noorpõlvehobile – antiikajaloole – ja lõpetas kaugõppes Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena. Samas jäi ajalugu ka edaspidi talle pigem hobiks, sest põhitööks sai toimetajatöö järgemööda Eesti Riiklikus Kirjastuses, Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis. Selle kõrvalt tegeles ta pidevalt tõlkimisega, kasutades oma võõrkeelte-alast andekust. Enda sõnutsi suutis ta vestelda kaheksas keeles, lugeda ja aru saada veel umbes sama paljudes keeltes. Ka ei jätnud ta unarusse oma muusikalembust. Kuigi tal noodilugemisoskus polnud kiita, suutis ta kuuldud meloodia kiiresti meelde jätta ja seda hiljem klaveril esitada.

Hardi Tiiduse tuntus kasvas olulisel määral pärast seda, kui aastail 1966-1970 toimusid ETV ja Soome Mainos-TV ühised mälumängusaated “Naapurivisa“. Neist võttis Hardi Tiidus osa Eesti võistkonna liikmena. Kuna ta oli vääriliseks vastaseks Soome tugevamatele mälumänguritele, eelkõige Esko Kivikoskile, kasvas Hardi Tiiduse populaarsus ka Soomes.

Pärast seda vallandus Eestis tõeline mälumängubuum, mille vedajaks sai Eesti Reklaamfilm. Võistkondlikel mälumänguturniitidel oli Hardi Tiidus põhiliselt küsimustekoostaja ja kohtuniku rollis. Mõnikord, kui saatejuht ja hea kamraad Valdo Pant ära oli, astus Tiidus üles ka saatejuhina.

Hardi Tiidus võitis populaarsuse oma muheda oleku ja huumorimeelega, kuid kõige enam imponeeris kõigile tema fenomenaalne mälu. Ta teadmised olid väga laialdased, kuigi lemmikteemaks oli poisikesepõlvest peale antiikajalugu, vaimustas Hardi kõiki sellega, et oskas klaveril mängida ligi sajakond riigihümni. Kui klaverit või mingit muud muusikariista käepärast polnud, siis võis ta hümne esitada ka vilistades.

Kui siia lisada veel kupletisti ja anekdoodivestja maine, pole midagi imestada, et Hardi Tiidus oli oodatud külaline mitmesuguste tähtpäevade puhul korraldatud koosviibimistel nii linnas kui ka maal.

Igal mündil kaks külge

Raamatu “Vana Hõbe” teises pooles toob Toivo Tootsen ära mõned Hardi Tiiduse kirjapandud mälestused sellistest tuntud inimestest nagu Felix Moor, Endel Pärn, Lisl Lindau jt, kellega tal oli elu jooksul tulnud kokku puutuda. Edasi saavad Hardi Tiiduse enda iseloomustamiseks sõna tema tänini elavad kaasaegsed. Põhjalikumad meenutused on Olev Remsult, kelle algatusel ja osalusel toimus Hardi Tiiduse eluõhtul tema perekondlik huvireis Rooma – sellesse linna, millest ta oli palju pajatanud, kuid mida polnud oma silmaga näinud. Oma nägemust Hardi Tiidusest vahendavad veel Anto Raukas, Ene Hion, Voldemar Lindström, Hugo Hiibus jt, aga ka Hardi tütar Maria.

Kõik need meenutused on ühtviisi positiivsed. Rõhutatakse, et Hardi Tiidus oli meeldiv inimene ja unikaalne isiksus, kellele pole olnud analoogi. Kuid rahvasuu ütleb, et kuna isegi Päikesel on plekid, võib neid leida ka inimestelt. Saati siis sedavõrd rahva tähelepanu pälvinult nagu Hardi Tiidus. Üldteada oli tema napsilembus. Kas see oli talle külge jäänud sõjapäevist või hilisematelt koosviibimistelt austajate seltsis, jääb ajaloo teada. Aga isegi käesoleva kirjutise autoril on olnud juhus istuda tema kõrval baaripukil Tallinnas Pärnu maanteel nn Käänu baaris, kus ta oma seltskonnaga konjakiklaasi taga maailmaasju arutas. See nõrkus aga Hardil tööd väga ei seganud, sest ta oskas piiri pidada.

Rohkem kõneainet ja küsitavusi on mõnede inimeste hulgas põhjustanud tema tegevus sõja ajal ja vahetult pärast seda. Kuigi parteisseastumist ja politrukina tegutsemist on Hardi ise põhjendanud oma keelteoskuse ja juhuste kokkusattumisena, arvavad mõned ometi, et toona majori- ja hiljem alampolkovnikupaguneid kellelegi niisama õlale ei pandud.

Seda suhtumist esindab kõige ilmekamalt endine näitleja Lembit Anton, kes oma 2013. aastal ilmunud mälestusteraamatu “Eluteatri näitelaval” II osas kirjeldab juhtumeid, kus toonases Kuku klubis kirjakunstnik Paul Reeveer ja näitleja Rein Aren süüdistasid Hardi Tiidust selles nagu oleks ta automaadiga ähvardades sundinud sõdureid eesliinil rünnakule minema ja esitanud nende peale kaebusi, mis lõppesid Siberisse-saatmisega. Hardi ise on kinnitanud, et midagi sellist pole toimunud ja et tema on mehi isegi päästnud, kuna vaikis maha mõndagi, mida omavahel näiteks Stalini kohta räägiti.

See jääbki „sõna sõna vastu”-vaidluseks, kuna osalisi ja tunnistajaid pole enam elavate kirjas. Ka ei saa kõike Lembit Antoni kirjapandust puhta kullana võtta. Selleks on tema raamatu tegelaste otsene kõne ilmselgelt tagantjärele Antoni enda poolt konstrueeritud ja paljud seigad väheusutavad.

Ometi jääb faktiks, et Eesti Riiklikus Draamateatris korraldati Rein Areni üle Hardi Tiiduse kaebuse alusel kohtupidamine, kus Arenit süüdistati kommunistide laimamises ja kus Hardi Tiidus esines ühe süüdistajana. Asi lõppes Areni kõrvaldamisega näitlejatöölt kaheks aastaks.

Siinkohal võib ülevaatele multitalent Hardi Tiiduse elust punkti panna ja kõigile huvilistele soovitada Toivo Tootseni koostatud raamatut „Vana Hõbe”.

ENDEL RIHVK, vaatleja

 

Allikas: http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=22314


Tagasi