Õhtuleht: ARVUSTUS: Mis oli sõjas, ei jää sõtta

18.12.2016

Usun, et nii mõnigi sõdur on kätte võtnud tühja märkmiku ning hakanud kirjutama selleks, et jäädvustada teenistuse meeleolukaid seikasid, aga ka selleks, et hoida teravana vaim ja tulla toime üksindusega. Võrno ei ole selles mõttes enda päevikutega mingi erand. Mis algas muheda ajaviiteprojektina – panna kirja missiooni kuldhetked – lõppes eneseteraapiana.

Kaks aastat tagasi ilmus riburada mööda raamatuid, mis pajatasid lugusid ajateenistusest. Tegu oli peamiselt kergete ja humoorikate pilguheidetega kaitseväe ja vene kroonu igapäevaelusse. Mäletan, et toonastel kultuuriveergudel anti mõista, et see on kõigest algus, sõjatemaatika Eesti kirjanduses hakkab alles populaarsust koguma.

Tõtt öelda on aga paar aastat olnud vaikus ja vast nii on ka parem. Kuivõrd sisuliselt saab ajateenistuja aeg oma olemuselt teistest erineda? Ikka oodatakse lõunat, ikka saab vähe magada, ikka peab tüütuid ülesandeid täitma ja ikka on seersandid sõdurile pinnuks pees.

Allikas: https://www.ohtuleht.ee/777136/arvustus-mis-oli-sojas-ei-jaa-sotta


Tagasi