Alkeemia.Delfi.ee: Kuidas leida oma töös õnn, rahulolu ja kõrgem eesmärk?

Tulles vastu oma tõelisele kutsumusele teha seda, mida hing soovib, on meil võimalik kogeda, et ka töö võib olla see, mis õndsaks teeb.

Oleme jõudnud uude huvitavasse ajastusse, kus vanad ideed ja mõttemallid töö kohta enam ei kehti. Kõrgelt hinnatud elutreeneri Steve Nobeli raamat “Õnnelikuks tööga” heidab valgust tõdemusele, et töö, mida teeme, ei pea endast kujutama rasket taaka ja vaevanägemist.

Sulatades uudselt ühte budismi, neuro-lingvistilise programmeerimise ja taoismi ideed ja praktikad, kutsub Nobel revolutsioonilisele muutuste teele töörügajaid, kes on oma ametis endamisi tundnud, et töö vaid piirab nende elu ja raiskab nende väärtuslikku aega. Raamat jagab juhiseid, kuidas tunda ära endas peituvad anded ja märgata võimalusi neid ellu rakendada.

Isegi kõige väiksemad muudatused mõtteviisis igapäevatööst võivad meid juhatada muljetavaldavate tulemusteni oma õnne rajamise teel, lubab Nobel.

Mõtteavaldus, millega alustan, võib tunduda üsna ilmselge, kuid siit see siiski tuleb: tänapäeval kannatavad paljud inimesed kogu maailmas mingil moel oma töö pärast. Mitte küll igaüks, kuid vaevlevad paljud – miljonid, ehk isegi miljardid inimesed. Kannatustest töökohal tean rääkida oma isiklikust kogemusest. Piinlesin palju aastaid. Nüüd on mu mõõt täis!

Niisiis, siit tuleb minu sõnum kannatuse kohta. Esiteks, kannatus võib ilmneda mitmel moel. See võib ilmneda sihituse ja igavuse tundena, et tööl käimise ainsaks ajendiks on kuu lõpus kätte saadav töötasu. See võib ilmneda stressi, ületöötamise ja läbipõlemisena. Mõnikord võib see end ilmutada liigse ambitsioonikusena, näiteks kui oleme püüdnud liiga suure vaevaga ja liiga kaua karjääriredelil ülespoole ronida, jõudes üksnes mõistmiseni, et redel on kaldu vales suunas. Töös leidub alati väljakutseid, paratamatult tuleb ette pettumust ning frustratsiooni. Mõnikord, kui me pole võimelised tegelikku olukorda läbi nägema, kannatame ebareaalsete ootuste tõttu.

Kõikjal, kus on tegu suhetega, esineb lahkarvamusi. Mõnikord võivad lahkarvamused olla arendavad, mõnikord mitte. Kui nad seda pole, võib ette tulla manipuleerimisi, konflikte, isegi kiusamist. Me võime kannatada, kui oleme lühemat või pikemat aega tööta.

Ükskõik, mis tööd me teeme, alati on võimalus, et tunneme end alahinnatuna, arvustatuna või ülekohtuselt kohelduna. Võime kannatada, kui tunneme end nurka surutuna raskest või rõõmutust tööst – võime tunda, et meil pole oma töö sisu või konteksti teemal sõnaõigust. Võime tunda, et oleme võimetud järgima suunda, mis annaks meie tööle tähenduse või pakuks meile rõõmu. Võime tunda, et ei suuda oma töös läbi viia muudatusi, mida me kõige enam teha ihkaksime. Kannatus võib sel juhul olla füüsiline, emotsionaalne, vaimne ja isegi hingeline. Füüsiline kannatus tekib siis, kui stress või rõõmutu töö loob kehas pideva pingeseisundi. See omakorda võib viia tervise halvenemise ja tõsise haiguseni.

Emotsionaalne kannatus tekib, kui oleme tööl õnnetud, tunneme viha, kurbust ja piina. Võime kannatada vaimselt, kerides mõtteid ümber ebaõnnestumise, tähtsusetuse ja jõuetuse – need mõtted võivad viia kinnisideeni, et me ei saagi mingil moel oma saatust positiivselt mõjutada ega kujundada. Siis on veel hingeline kannatus, mis on levinum kui arvatakse. See annab endast märku, kui meie töö lahutab meid meie tõelisest olemusest.

Mis iganes on kannatuse põhjustanud, võib see alguse saada mingist väiksest lihtsast asjast ja siis üha levima hakata. Füüsiline kannatus kipub välja viima emotsionaalse, vaimse ja vahel ka hingelise kannatuseni. Näiteks kui teil on kehaline vigastus, mis ei lase sooritada teatud tegevusi, siis on raske vältida neid suutmatuse põhjustatud mõtteid ja tundeid. Kannatus võib olla nakkav. Kui te olete pikaajaliselt töötu, võib teie stress väga kergesti mõjutada teisigi, kellega iga päev kokku puutute. Meie kuulsuste kultuuris, kus ülistatakse säravaid ja ilusaid, näib kannatus millegi halvana; see näib miskina, millest eemale hoida. Kannatustest võime lugeda vaid ajalehtedest ja kaugemale see teave ei jõua. Kannatusse suhtutakse kui haigusse, kui millessegi häbiväärsesse, mida peaks iga hinna eest vältima. Kui aga kannatus koputab meie uksele, tunneme, et peaks varjuma ja sellest mitte rääkima. Hoidma oma suu lukus ja kogu lugu.

Valu ja kannatuse vahel on erinevus. Valu ei saa vältida. Valu on midagi, millega meist igaüks mingil hetkel kokku puutub. Võime olla kõige optimistlikum, elujaatavam isik planeedil ja siiski kogeda valu. Pole võimalik selle eest igavesti põgeneda. Loodetavasti siis, kui valu meid tabab, teame, kuidas sellest üle saada, lubades endal kasvada ja

edasi liikuda.

Kannatust saab vältida. Kui eitame valu, loome asjatu kannatuse. Kui surume maha teatud tunnetest põhjustatud valu, loome kannatuse, mis võib võtta loendamatuid vorme. Justkui suruksime kaane keeva vee potile – see ei ole hea mõte.

Õnneks on võimalik kannatuse muster lahti harutada. Õnneks võivad sarnaselt kannatusega tekkida ka inspiratsioon, rõõm, armastus ja head võimalused. Eluvaip võib olla hämmastavalt rikkalik kogemuste- ja kasvulava.

Selle raamatu filosoofia on lihtne: me võime kogeda kannatust; kannatused ei ole seda väärt, et neid kogeda; kannatusi saab ära tunda ja muundada; kui me kannatuse muundame ja vabastame, võime kogeda midagi täiesti muud kui kannatus.

Katkend pärineb Steve Nobeli raamatust “Õnnelikuks tööga. Kuidas leida oma töös õnn, rahulolu ja kõrgem eesmärk”.

Raamat on müügil hästivarustatud raamatukauplustes.

Allikas: http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/raamatud/kuidas-leida-oma-toos-onn-rahulolu-ja-korgem-eesmark?id=69704641