Ageagapi.wordpress.com: Hannes Võrno. MISSIOON. Ühe missiooni päevikud.

Kõik, kes on kuidagigi meie kaitseväega seotud olnud, siis neile on see raamat lausa taevakingitus. Mulle tundub, et lõpuks ometi julgeb keegi otse välja öelda, kuidas (sõjaline) bürokraatia jooksutab mõttetult inimest ja seeläbi vägistab inimlikkust ning aitab mõtiskleda teemal, kas paguneid on ikka jagatud tõeliste kodumaa teenete eest või on need ikkagi lehmakauplemise teel saadud, kus nn pabereid tootvad ajugeeniused ruulivad mitme eest. Pannes kedagi suht kriisisituatsiooni, saadakse sõbraks või vaenlaseks iseendaga, sest ka parima ettevalmistuse saanud inimene ei ole valmis kohtuma oma tõelise minaga. Tavaelus on võimalik iseenda eest põgeneda, aga kui võtta inimese ümbert kõik see ära, tuleb lõpuks paratamatult endale silma vaadata ja olla valmis halvimaks, sest see, mis me hingesoppi on aastatega kogunenud ja sinna kolletama ja hallitama jäänud, ei ole just rõõmu pakkuv jõulukink. Üdini aus raamat, suhetest, nii sealsetest kui ka siinsetest, unistustest, peaga vastu seina jooksmistest, saabastest pagunikarjeristidega (Paldiskis olles, küsisin ma oma kompaniiülemalt otse, kas sa said pagunid selle eest, et kui jagama hakati, sa lihtsalt jooksid kõige kiiremini kohale, sest ma ei saa aru, kuidas sa muidu võisid ohvitseriks saada. Õnneks oli ta nii saabas, et ta ei saanud aru, mida ma temalt suht otse ja oamdega küsisin ;)) Üllatusigi jagus raamatus, nii mõnigi nimi oli tuttav ja nii mõnegagi neist olen ma koos asju ajanud, see muutis selle raamatu veelgi lähedasemaks. Muidugi Hannese suhtlus Taevaisaga, oli mulle suureks kuid samas väga meeldivaks üllatuseks. Selliseid memuaare on rõõm lugeda, kust kellegi korrektuurpliiats ei ole poliitiliselt ebakorrektsed kohad maha tõmmanud.

Allikas: https://ageagapi.wordpress.com/2017/02/08/hannes-vorno-missioon-uhe-missiooni-paevikud/